Päevane koristus – miks inimesed ei taha enam töötada nähtamatult?

Kell on hommikul 5:30, linn magab, tänavad on tühjad. Kontorihoones põlevad tuled, sest koristatakse. Liftist astub välja puhastusteenindaja, kelle tööpäev algab enne seda, kui teised enda päeva alustavad. Kell on saanud kaheksa, põrandad on puhtad, prügikastid tühjad ja tolm pühitud. Inimesed tulevad tööle. Keegi ei mõtle väga sellele, kes selle kõik ära tegi.

Aastaid peeti seda normaalseks. Koristamine pidi olema nähtamatu.
Täna räägitakse aga järjest rohkem päevakoristusest – ehk sellest, et koristamine toimub tavalise tööpäeva jooksul, samal ajal kui inimesed ruume kasutavad. Asi ei ole ainult mugavamas töökorralduses. Tegelikult mõjutab see nii koristamise kvaliteeti, inimeste heaolu kui ka seda, kuidas me puhastusteenindajaid üldse näeme ja väärtustame.

Puhastusteenindaja peab elama teises ajavööndis

Koristusvaldkonnas on aastaid olnud täiesti tavapärane, et inimesed töötavad siis, kui ülejäänud ühiskond puhkab-  vara hommikul, hilja õhtul, öösiti.
Üle 2500 puhastusteenindaja osales rahvusvahelises uuringus, mis uuris tööaegade mõju tervisele ja elule. Tulemused olid päris karmid. Ligi 70% öövahetuses töötavatest puhastusteenindajatest ütles, et nad ei maga piisavalt. Päevases vahetuses töötajate seas oli see näitaja üle kahe korra väiksem.
Kahjuks probleem ei ole ainult unes.
Uuringud toovad selgelt välja suuremat vähki haigestumise riski seoses öötöö, varahommikuse, hilisõhtuse tööga.
Kui inimene töötab õhtuti või öösiti, siis ta elab sisuliselt teises ajavööndis kui tema pere ja sõbrad. Üks Belgia puhastusteenindaja kirjeldas seda  nii: „Ma lähen tööle enne, kui mu lapsed ärkavad, ja kui tagasi jõuan, nad juba magavad.“
Kui tööpäev algab väga vara hommikul või lõpeb hilja õhtul, siis jääb paratamatult vähem aega pere, sõprade ja puhkamise jaoks. Just sellepärast nähakse päevases koristuses järjest rohkem võimalust töötada samas rütmis ülejäänud ühiskonnaga – nii, et töö kõrvale jääks rohkem ruumi ka tavaliseks eluks.

Mustus on nakkav

Päevase koristuse puhul räägitakse sageli paremast kvaliteedist ja kiiremast reageerimisest. Tegelikult lisaks sellele on huvitav ka see, kuidas inimesed ise puhtusesse suhtuvad. Mustusega on nimelt kummaline lugu, kui kuskil on juba segamini või määrdunud, tekib sinna sageli mustust juurde palju kiiremini. Kui aga ruum on puhas ja keegi hoolitseb selle eest nähtavalt ka päeva jooksul, hoiavad inimesed seda tavaliselt rohkem puhtana.
Kujuta ette koolikoridori: põrandal on üks kommipaber, üsna suur tõenäosus on, et keegi tõstab selle üles või vähemalt ei viska sinna juurde midagi. Aga kui seal vedeleb juba kümme paberit, tekib inimestel tunne, et „ah, mis vahet seal enam on“…
Mustus tõmbab mustust juurde.
Sama asi juhtub kontorites, koolides ja avalikes tualettides iga päev. Kui esimene mustus eemaldatakse kiiresti, ei jõua ruum „käest ära minna“. Just siin on päevakoristusel suur eelis. Puhastusteenindaja saab reageerida varem, mitte alles järgmisel hommikul. Samas on oluline ka päevase koristuse puhul mõista millised tegevused on rutiinsed hoolduskoristuse toimingud ning millised tavapärased valvekoristuse raames tehtavad tegemised.

Päevavalgus ei halasta

Järgmine probleem on pimedas koristamine. Igaüks, kes on kunagi õhtul aknaid pesnud, teab seda tunnet. Õhtul tundub kõik ideaalne- klaas särab, töö tundub perfektne.  Järgmisel hommikul paistab päike ja järsku on kõik triibud näha. Sama kehtib näiteks tolmu kohta. Mõni pind võib õhtul tunduda täiesti puhas, aga päevavalguses on kohe aru saada, et sinna on kogunenud tolm või muu mustus. Kui koristada pimedas või hämaras, siis lihtsalt ei näe kõike, päeval näeb.
Päevakoristus ei tähenda ainult seda, et puhastusteenindaja liigub inimeste keskel. See tähendab ka seda, et puhastusteenindaja näeb ruumi paremini puhastada.

Nähtamatu inimene

Päevase koristuse üks olulisem aspekt on et puhastusteenindaja muutub nähtavaks. See on olulisem, kui esialgu tundub.
Aastaid on olnud mõtteviis, et ideaalne koristus on selline, mida keegi ei näe, et puhastusteenindaja tuleb ja kaob märkamatult. Koristamine on tegelikult töö inimestelt inimestele. Kui puhastusteenindaja on nähtav, siis inimesed suhtuvad temasse teisiti. Tekib kontakt, austus, arusaam, et puhtus ei teki ise.
Ühes uuringus tuli isegi välja, et inimesed käituvad puhtamalt siis, kui nad näevad inimest, kes koristab. Nad jätavad vähem prügi maha ja hoiavad ruumi rohkem. Ja võib-olla ongi see päevase koristuse kõige olulisem mõte. Mitte ainult puhtamad põrandad, vaid nähtavam inimene.

Päevane koristus ei ole tulevik. See toimub juba praegu.

Paljudes riikides on koristus samal ajal kui töötavad teised inimesed normaalne osa tööelust. Koolid, kontorid liiguvad järjest rohkem selle poole, et koristamine ei toimuks ainult öösel või varahommikul.

Ja põhjuseid on palju:
parem teenuse kvaliteet,
võimalus reageerida mustuse tekkele,
võimalus teha kliendiga koostööd, näiteks klient tõstab asjad õhku hetkeks kui nende alt pühitakse tolm,
väiksem tööõnnetuste risk,
puhastusteenindajate parem uni, vähem stressi, rohkem aega pere jaoks
väiksemad kulud elektrile, turvateenusele, küttele- hoone ei pea olema valgustatud, valves vaid koristamise pärast.
Puhtus on heaoluteenus, mis mõjutab inimeste tervist, keskendumisvõimet, heaolu.

Autor: Maria Liis Alt