Mida märkasime koristuses Lõuna-Ameerikas?

Puhastusekspert käis laias maailmas inspiratsiooni ja värskeid koristusalaseid kogemusi kogumas. Veetsime kolm nädalat Ecuadoris – riigis, mis suutis meid peaaegu igal sammul üllatada. Selle ajaga jõudsime lennata kokku 12 korda, külastasime hulgaliselt erinevaid lennujaamu ja nägime oma silmaga, kuidas koristuskultuur teisel pool maakera toimib. Kuigi tegu oli ametlikult puhkusereisiga, ei õnnestunud meil oma “koristajasilma” päriselt kinni panna.
Lühidalt öeldes: Ecuadori koristustase on hea. Inimesed on töökad, kohusetundlikud ning puhas ümbrus paistab olevat neile tõeliselt oluline.

Lennujaamad: 12 lendu = 12 väikest koristusuuringut

Reis algas, nagu ikka, Tallinna lennujaamast, mis oli sama mõnus ja puhas kui alati. Edasi liikusime Euroopa suurematesse lennujaamadesse, kus pilt oli juba veidi kirjum. Märkasime, et paljudes kohtades kasutatakse rohkelt puhastuskeemiat, kuigi tegelik vajadus selleks puudub. Vaikimisi tundus olevat kõigil ühine taktika ,,pritsi igaks juhuks kõik kohad üle’’. Kas nii ka puhtaks saab on omaette küsimus. Lisaks üllatas meid ühe lennujaama koristuspargi kontrast: kohtasime üheaegselt vanakooli pintselmoppe ja ülivinget põrandapesurobotit.

Ecuador üllatus juba esimesest hetkest

Quito lennujaama saabudes üllatas meid meeldivalt, kui puhas ja hubane keskkond meid ees ootas. Eriti paistsid silma WC-d, mis olid märgatavalt paremas korras kui mitmes Euroopa lennujaamas.
Hügieen tervikuna tundub Ecuadoris olevat au sees. Näiteks kõikidel toitlustusteenindajatel olid peas võrkmütsid. Samas sattusime ka olukordadesse, mis panid kulmu kergitama. Paljudes kohtades kasutati tundmatuid puhastuslahuseid anonüümsetes pritspudelites. Restoranides pihustati neid hoogsalt otse lauale, kuid mida rohkem lahust lisati, seda kleepuvam laud tundus. Mõnikord jäi mulje, et käsi lihtsalt ei taha enam laua küljest lahti tulla.
Töötahe see-eest oli tõeliselt muljet avaldav. Pintselmopid olid igal pool ja nendega pesti kõike: vetsupõrandaid, koridore ja isegi tänavaid. Tihti olid mopivarred nii pikad, et ulatusid ligi kahe meetrini – arvestades, et kohalikud on keskmiselt pigem lühemat kasvu, on ergonoomika vallas kindlasti ruumi arenguks. Kuigi tegemist oli puhkusega, ei suutnud me jätta uurimata ka kohalikke puhastustooteid. Leidsime näiteks huvitava toote, “Covidivastase” nõudepesunuustiku. Teadaolevalt on Covid piiknakkus, mis levib õhu kaudu ja kuidas saab viiruse levikut takistada üks nuustik jääb küll arusaamatuks.

Amazonase vihmamets

Reisi jooksul jõudsime ka Amazonase vihmametsa, kus elu kulgeb hoopis teises rütmis ning kus alles hiljuti on hakatud kasutama kaasaegseid koristus aineid ja tarvikuid. Ja see oli ka kohe märgatav. Kohalikud olid puhastusainetest sedavõrd vaimustunud, et kasutasid neid väga helde käega – peaaegu kõikjal ja kõige peal. Tulemuseks olid tualetid, kus kiviplaadist põrandad olid nii libedad, et isegi korralike matkasaabastega oli püsti püsimine paras väljakutse. Paljud pinnad olid kleepuvad, kuna aja jooksul olid erinevad puhastusained ja mustus pindadele kihistunud. Kui aga see ülemaailmne kihistumise probleem kõrvale jätta, jäi kõige enam silma kohalike inimeste tohutu töökus ning siiras hoolivus kliendi heaolu vastu. Nad andsid endast parima, et kõik oleks võimalikult korrektselt tehtud – lihtsalt teadmisi ja oskusi on seni veel veidi puudu.

Tänavate puhtus

Ecuadori tänavapilt väärib eraldi kiitust. Prügi tänavatel… lihtsalt ei olnud. Samas polnud ka prügikaste. Paistab, et nende süsteem on lihtne: kõik prügi võetakse endaga kaasa. Lisaks oli olemas prügisorteerimise süsteem, näiteks kogukondades oli näha prügi kogumist ja sorteerimist. Vahva näide on kuidas kogutakse Ecuadoris taarat, selleks olid metallraamist pudelikujulised suured nõud. Meiega sarnane pandipakendisüsteem, aga seal ei saanud tagasi toomise eest raha. See ei heidutanud kohalike ja pudelid toodi sellegi poolest tagasi. Ühelt poolt oli kõik väga lihtne ja käsitsi tehtud, teisalt aga üllatavalt süsteemne.
Tänavaid puhastatakse regulaarselt ja haljasalad on kogukonnale selgelt olulised. Parkides nägime roheliste vormidega töötajaid, kes tegid tõesti kõike: rohisid, pühkisid, korrastasid ja isegi hoolitsesid kodututute koerte eest. Näiteks vana-aasta õhtul põletatakse väga palju riietest ja paberitest inimese suuruses kujusid. See tekitab tohutult palju rämpsu tänavatele. 1. jaanuari lõunaks oli enamus tänavad juba puhtad.

Autor: Maria Liis Alt